Probleemid perekonnas mõjutavad kõiki pereliikmete elu valdkondi. Võite märgata probleemide kuhjumist tööl, koolis või igapäevases suhtluses teiste inimestega ja eriti oma pereliikmetega. Kui perekonnas on tekkinud probleemid, millega endal on raske hakkama saada ja need probleemid ei lahene, siis oleks mõistlik tulla pereteraapiasse. Iga pere elus esineb raskeid aegu, olgu tegu kas laste probleemide, stressi, viha, lahutuse või leinaga, pereteraapia aitab paaridel, lastel ja laiendatud pere liikmetel õppida paremini suhtlema ja probleemidele lahendusi leidma.
Pereteraapia kasulikkus seisneb probleemide lahendamisel (või ühe pereliikme aitamisel) perekonna sees, läbi üksteise parema mõistmise. Pereteraapia on kasulik ennetava sammuna, et vähendada pingeid perekonnas ja vältida konfliktide tekkimist. Kui pereteraapia tekkis, siis määratleti perekonda traditsioonilisel viisil laste ja nende vanematega. Aastate jooksul on perekonna mõiste arenenud ja perekonnaks loetakse inimesi, kes on armastavas, toetav suhtes, olenemata sellest, kas nad on seotud või abielus. Pereteraapia hõlmab ka kärgperesid, endisi partnereid ja partnerite lapsi. Tähelepanu all on, et kõik pereliikmed saavad abi. Kärgperedes on arusaamatused kerged tekkima, kui pidada silmas pereliikmete arvu, kes kõik peavad kohanema muutunud olukordadega ja leidma oma koha uues perekonnas (perekondades).
Pereteraapia toetub eeldusele, et perekond kõigi oma liikmetega moodustab süsteemi, millel on kindlad omadused. Üks neist on, et pereliikmed mõjutavad vastastikku üksteist. See mõju toimib moel, mis ei võimalda kindlaks määrata põhjust ja tagajärge. Kuna pereliikmete käitumine peres (süsteemis) areneb aja jooksul, siis on raske öelda, millal teatud käitumismuster (sümptom) algas. Vahetevahel tekib kiusatus leida mingi sümptomi „põhjus“. Süsteemiteooria järgi pole mõtet otsida põhjust, vaid parandada perekonnaliikmete omavahelist toimimist ja läbisaamist. Kui muutub kogu süsteemi toimimine, siis leeveneb või kaob ka sümptom.
Pereteraapia kasulikkus seisneb probleemide lahendamisel (või ühe pereliikme aitamisel) perekonna sees, läbi üksteise parema mõistmise. Pereteraapia on kasulik ennetava sammuna, et vähendada pingeid perekonnas ja vältida konfliktide tekkimist. Kui pereteraapia tekkis, siis määratleti perekonda traditsioonilisel viisil laste ja nende vanematega. Aastate jooksul on perekonna mõiste arenenud ja perekonnaks loetakse inimesi, kes on armastavas, toetav suhtes, olenemata sellest, kas nad on seotud või abielus. Pereteraapia hõlmab ka kärgperesid, endisi partnereid ja partnerite lapsi. Tähelepanu all on, et kõik pereliikmed saavad abi. Kärgperedes on arusaamatused kerged tekkima, kui pidada silmas pereliikmete arvu, kes kõik peavad kohanema muutunud olukordadega ja leidma oma koha uues perekonnas (perekondades).
Pereteraapia toetub eeldusele, et perekond kõigi oma liikmetega moodustab süsteemi, millel on kindlad omadused. Üks neist on, et pereliikmed mõjutavad vastastikku üksteist. See mõju toimib moel, mis ei võimalda kindlaks määrata põhjust ja tagajärge. Kuna pereliikmete käitumine peres (süsteemis) areneb aja jooksul, siis on raske öelda, millal teatud käitumismuster (sümptom) algas. Vahetevahel tekib kiusatus leida mingi sümptomi „põhjus“. Süsteemiteooria järgi pole mõtet otsida põhjust, vaid parandada perekonnaliikmete omavahelist toimimist ja läbisaamist. Kui muutub kogu süsteemi toimimine, siis leeveneb või kaob ka sümptom.